Elu enne eurot

Ilukirjanduslik raamat räägib elust Nõukogude Eestis läbi huumoriprisma. Fookuses on on selleaegne elukorraldus ja riigikord. Sageli esinevad absurdsed olukorrad, mis on iseloomulikud Nõukogude ajale nii Eestis kui ka Venemaa avarustes. Situatsioonid ajavad naerma ja endamisi muigama ka lugeja, kes ei ole sel ajal elanud. Kuid lugeja, kes on tuttav antud riigikorraga tunneb kindlasti ära nii mõnegi tegelaskuju või tüüpilise olukorra.

Nimitegelane sünnib 1944 aastal, mil Eestis käib sõjategevus ning sõjapõgenike peres sündinuna liiguvad nad Virumaalt Läänemaale. Seal algavad ettevalmistused põgenemiseks Rootsi. Põgenemine siiski teoks ei saa. Pere jääb elama Läänemaale.

Ees ootavad kooliaeg, Tihemetsa tehnikum, sõjaväeaastad ning amet autojuhina Nõukogude Liidus. Elu toob endaga kaasa erinevaid seikasid, mis on välja toodud detailselt ja selge kirjeldusega antud olustikust. Näiteks hobulaenutuse loomisest tallu, mille juhatajaks määrati nimitegelase isa, on kirjanik kirjeldanud järgnevalt: Seltsimees linnast teatas, et peale juhataja kuuluvad hobulaenutuspunkti kaadri hulka veel pearaamatupidaja, sepp ja kaks tallimeest. Sellele järgnes pikk selgitus, kui tähtis on kaadri valik, kui kõrgelt hindab seltsimees Stalin kaadrit, sest kaadrist oleneb kõik. Isa küsimusele, kust saaks sellist väärt kaadrit, oli linnast tulnud seltsimehel kohe vastus olemas. Ta näitas käega pliidi juures nurgas seisnud näost kaamele Annuse Mannile ja ütles, et sellest seltsimees naisest saab pearaamatupidaja. Mann jõnksatas, tahtis käsi taeva poole tõsta, aga need ei tõusnud. Peaaegu liikumatu Mann talutati laua juurde,nimi pandi kirja ja Mann andis allkirja.

Sõjaväkke minekust: Kui Hiiu jaamas oli meid kuidagi rongi peale saadud, mitu korda üle loetud, et keegi maha pole jäänud, hakkas rong sõitma. Jõudsime Riiga. Seal käis ikka tõeline möll. Meie grupist eraldati umbes kolmkümmend poissi ja võeti rongilt maha,mina nende hulgas. Viidi raudteejaamaruumi, mis oli ilmselt selleks ette nähtud. Pandi pinkidele istuma ja,oh imet,hakati näitama mingit filmi. Kõik oleks nagu tore, aga film jooksis tagurpidi. Lauldi ja räägiti ka tagurpidi. Sain aru, et keegi polnud viitsinud filmikettaid ümber kerida ja kõik algas pihta valest otsast.