ELLU JÄÄDA

Laupäeviti kogunesime kõik propaganda- ja enesekriitikakoosolekutele. Need korraldati koolides ja töökohtades, nii et õpilased läksid oma klassidesse ja töölised töökohta.
Alustasime Kim il-Sungi või Kim Jong-ili tsitaatide kirjapanekuga, nagu mujal maailmas pannakse kirja piiblisalme või koraanilõike. Seejärel tuli üles kirjutada kõik, mida olid nädala jooksul teinud. Siis oli aeg püsti tõusta ja ennast kritiseerida. […] lisasin, et polnud piisavalt usinalt töötanud, et täita partei ülesandeid, või olin õppimises laisk olnud, või ei armastanud oma seltsimehi nii, nagu peab. See viimane oli väga tähtis, sest me kõik olime seltsimehed võitluses „ameerika lurjuste“ või „lääne marutõbiste huntide“ vastu. Lõpetuseks laususin: „et meie kallis juht on heatahtlik ja õilis, on ta mulle andestanud. Ma tänan teda ja käitun järgmisel nädalal paremini.“

Raamat räägib kolmeteistkümneaastase Yeonmi Parki uskumatu tõsiloo sellest, kuidas ta eluga riskides Põhja-Koreast põgenes. Yeonmi kirjeldab jõhkrat elu repressiivse režiimi all, mis näljutas ja terroriseeris rahvast, räägib oma pere vaprast põgenemisest ja erakordsest teekonnast, mis päädis hulljulge öise rännakuga Gobi kõrbes ja sellele järgnenud kaua oodatud vabadusega.
Lugu hämmastavast vastupidavusest, nii kehalisest kui ka vaimsest, on läinud hinge paljudele kogu maailmas.