Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis

„Sõda pidi tulema. Ta oli ära jäämata. Nõnda ruttu ei oodanud teda aga ükski.”

„Ma ei saa aru, mispärast ikka ja ikka kahesuguse mõõduga mõõdetakse? Kaks inimest. Nad on üksteisel tee peal ees. Seltskonna, seaduse, Jumala ees oleks see, kes teise maha lööb, mõrtsukas … Ja mis on sõda? Üksteise mahalöömine, hävitamine. Ja kas ei ole need aumärkidega kroonitud isamaapojad ka mõrtsukad?”

„Ma armastasin sind, ma armastasin sind, nagu sa oled. Ma olen sind väsinuna, roidununa näinud, ma tahtsin sinu juurde tulla ja silitada ja hullata sinuga kui lapsega. Ma olin sind porisena, higisena näinud ja ma tahtsin tulla ja sind puhtaks pesta.”

 „Laupäeval koju tulles leidsin salapolitsei poolt teadaandmise, et ma enne 28. novembrit Potsdamist lahkuma pean. Veeresid mõned üksikud pisarad üle põskede. Pesin näo puhtaks ja läksin komissari juurde.”

Ajalehe Olevik ajakirjanike Marie ja Karl Koppeli tütar ELLEN KOPPEL viibis 1914. aastal, I maailmasõja puhkemise ajal Saksamaal Potsdamis, kus õppis Sanssouci keisrilossi ümbritsevates aedades aiandust. Oma igatsused ja mõtted pani 21-aastane Tartu neiu kirja päevikusse, kust saame lugeda sõjakoledustest, kohtumistest Saksa keisriga, naisõiguslusest, patsifismist, koduigatsusest, armastusest jm. On uskumatu, kui palju sarnasust on tollasel ajal tänase päevaga. Maailm ja inimesed ei muutu, kõik kordub.