Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas

Kogumikus mõtestavad mitme ülikooli loodus-, reaal-, ühiskonna- ja humanitaarteadlased eesti keele rolli teaduses ja kõrghariduses. Mil moel võivad keele hääbumist põhjustada tähtsusetuna näivad nihked? Kui mitut keelt kasutasid varauusaja teadlased? Miks ja kuidas eesti keeles õpetada rakubioloogiat? Mille poolest erinevad jaapani ja eesti teaduskeel? Milline on otstarbekaim terminivara erialamõistestikku tähistama? Neile ja muile põnevaile mõtteradadele viivad lugeja autorid, kelle hulgas on ka saksa ja soome emakeelega teadlased, kes suudavad ja tahavad teadustööd teha ning üliõpilasi õpetada eesti keeles. Rahvusvaheline teadussuhtlus saab olla mitmekeelne sõltuvalt keelteoskusest, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti teadusasutused ja kõrgkoolid on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt, selgelt ja paindlikult uurimistulemusi esitada. Saatesõna annab ülevaate eesti teaduskeele olukorrast sajandivanuses Eesti Vabariigis. Mõtte- ja keeleselguse huvides on lisatud olulisemate teaduskeele terminite loend koos iga tähistatava mõiste määratlusega. Raamat kutsub kaasa mõtlema, kuidas suunduda tõelise keelerikkuse ja täppiskeelte poole.

Autorid: Priit Kulu, Tiiu Kuurme, Sulev Kuuse, Jakob Kübarsepp, Gerhard Lock, Toivo Maimets, Peep Nemvalts, Maret Nukke , Kaarina Rein, Peeter Saari ja Helena Sepp