EESTI RESERVOHVITSERKOND 1900-2007. OLLA VÄÄRIKAS JUHT, KUI ISAMAA VAJAB

Raamat ilmub Tagavaraväeohvitseride Kesksektsiooni 74. ja Eesti Reservohvitseride Kogu 10. juubeliks. Raamatu välja-andmise põhjus on praeguste reservohvitseride siiras soov pidada meeles neid mehi ja naisi, kes on andnud alates Vabadussõjast oma panuse meie riigikaitsesse.
Tegemist on algupärase, hinnatava uurimusega, mis põhineb pikaajalisel arhiivitööl. Raamatu põhiautor, Reservohvitseride Kogu liige nooremleitnant Merike Jürjo on reservohvitserkonna ajalugu uurides teinud meile kätte-saadavaks ühe väga huvitava tahu Eesti sõjaajaloost ning leidnud üllatavaid sarnasusi sõjaeelse ja praeguse Eesti militaarprobleemides. Kes on reservohvitser? Mis inimene ta niisugune on?
Ohvitser on oma ametilt eelkõige juht ja koolitaja.
Seetõttu on reservohvitserideks koolitatavad keskmiselt kõrgema haridustaseme ning sotsiaalse tundlikkusega. Need on mehed ja naised, kellele on tähtis oma riigi ning rahva julgeolek praegu ja tulevikus. Need on inimesed, kes mõistavad kahte nii erinevat maailma – tsiviilset ja militaarset – ning saavad aru põhjustest, miks on need erinevad maailmad just sellised, nagu nad on.
Need on meie kaaskodanikud, kes omal vabal tahtel, omast vabast ajast, väga tihti tasuta või lausa omal kulul omandavad teadmisi, mida vajab kriitilistel aegadel ühiskond. Ohvitserkond, sealhulgas reservohvitserid, moodustab selle osa militaarintelligentsist, kes peab oma kohuseks hoida au sees vanamoodsaid väärtusi, nagu au, ausus, kohusetunne, sõnapidamine ja väärikus.
Suurbritannia ühele silmapaistvaimale riigimehele Sir Winston Churchillile on omistatud sõnad: “Reservohvitser on kahekordne kodanik.” Paremini on raske öelda.