EESTI AJALOOLISED KÕNED

Kõnede valikul on autor silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Et lugejale avaneks võimalikult mitmekesine pilt, on kogumikku kaasatud haritlaste, poliitikute, EKP juhtide, dissidentide jt kõnesid-kirjutisi. Kogumikus leidub nii teada-tuntud, hästi unustatud vanu kui ka unustuse hõlma vajunud autoreid.

Valik raamatus olevatest kõnedest:

• Kõne I laulupeol 1869 - Jakob Hurt
• Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg - Carl Robert Jakobson
  Vanemuise Selts, 6. oktoober 1868
• Manifest kõigile Eestimaa rahvastele - 24. veebruar 1918
• Korraldus rahva organiseerimiseks vastupanule Nõukogude Venemaa kallaletungi puhul -
  Ajutine Valitsus 1. detsember 1918
• Otsustavad päevad. Kes hoiab olukorra lahendamise võtit? - Artur Sirk 1933
• Kaitseseisukorra põhjendamine Riigikogus - Konstantin Päts 15. märts 1934
• Kõige suurem, mida meie oleme suutnud luua, on Eesti riik - Konstantin Päts 18. juuni 1940
• Deklaratsioon Eesti kuulutamisest Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks - Riigivolikogu 21. juuli 1940
• Eestit ei ole unustatud - Kaarel Robert Pusta 1954
• Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele - Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma 1987
• Kõne „Eestimaa laulul” - Heinz Valk 11. september 1988
• Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. august 1991
• Enam ei ole võõrvägesid Eesti pinnal - Lennart Meri 31. august 1994
• Kaks Eestit - Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine 20.–21. aprill 2001

• Kõne lipuheiskamise tseremoonial seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga -
  Arnold Rüütel 1. mai 2004

„Eesti ajalooliste kõnede” koostamise eesmärk oli koguda ühtede kaante vahele olulisi mõtteid eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest viimase kahesaja aasta jooksul. Lisaks koondada kokku tähtsamad tekstid-dokumendid, mis kajastavad olulisi sündmusi Eesti riigi ajaloos. Ajaloolasena on autor tähele pannud, et küsimused, millega tegeletakse tänapäeval (näiteks haridusküsimused, ühiskondliku üksmeele leidmise vajalikkus, võimu ja vaimu ning rahva suhe, rahva tervis), on teemad, mis on aktuaalsed olnud juba viimased sada aastat või kerkinud taas esile viimaste aastate jooksul.