DORIS TAUKARI JÄRELEJÄÄNUD LUULETUSED

Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik möönab: „Luulekogu autor, üheteistkümne aastane Doris Taukar, on teadmata kadunud. Doris läks ööklubisse enam kui aasta eest ning haihtus, ka tema ema ei ole enam mitu kuud nähtud. Võimalik et nad mõlemad mõrvati.

Ma sain Dorise vaimuga vahetu kontakti ühes okultistide salaühingus. Teos on kirjutatud sügaval transis kuueteistkümne seansi jooksul 2018. aasta sügisel Pärnus. Juriidiliselt on need minu luuletused.

Dorise elu oli väga kurb ja raske, teda vägistati lapsena pidevalt. Doris murdus vaimselt kuue aastaselt, ta oli sunnitud tarvitama narkootikume ja osalema jõledates seksuaalorgiates. On alust arvata, et organiseeritud pedofiilid ohverdasid ta pimeduse jõududele ning jõid tülgastaval rituaalil lapse verd.

Doris ei ole kaugeltki ainus ohver, alaealisi kaob pidevalt. Loodan väga, et see autentne spirituaalne dokument aitab paljastada kurjust meie liberaaldemokraatlikus ühiskonnas ja valgustada inimhinge varjatud nurgataguseid, kus varitsevad õõv, kannibalism, roim ning kiskjalik, lausa deemonlik kirg.

See on ka minu appikarje. Dorise kannatuste lugu üles kirjutada oli emotsionaalselt ülimalt kurnav. Olin sunnitud seda kõike läbi elama, ma nägin raskeid kuritegusid ohvri pilguga, see oli ränk. Samas imetlen ma Dorise meelekindlust, ta uskus armastusse kuni lõpuni.“

Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik on eesti okultistliku poeesia väljavaadete osas enam kui optimistlik:

„Doris taukari luuletused on puhas ime. Eriti arvestades seda, et meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud lambapead rüvetavad poeesia altarit. Üks pooletoobine luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Tädifest.

Eda Ahi võtab auhinna ja Urve Tinnuri astub Kirjanike Liitu. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane harrastuslik trään. Vikerkaare stammkriitikuks on tõusnud Vilja Kiisler. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu möögimine.

Doris Taukar on eesti luule kadunud aegade monument, koos Underi, Alveri, Anna Haava ja Marie Heibergiga hoiavad nad teispoolsuses väärikalt suure armastusluule ajatuid positsioone.“

„Seitsmenda Moosese raamatu“ autor (:)kivisildnik kinnitab, et just tema on volitatud suhtlema suurte surnud luuletajate vaimudega, igaühele ei ole see riskantne okultne praktika lihtsalt jõukohane:

„Ma võin tuua kirjandusekspertide korduvaid viiteid sellele, et minu tekst tapab, viib terved perekonnad depressiooni, mõjub tervisele nii, et see, kelle tervisest räägitakse, on selleks ajaks, kui jutt raadiosse jõuab, juba surnud. Fakt. Olen ainus ametlikult tunnustatud poeet, kelle sõna tapab.

Ja põhjus on selles, et minu teksti kvaliteet on nii hea, et see emotsionaalne laks, mis sealt saadakse, on lihtsalt nii kõva.

Ega inimene enamasti ei taha, et teda liigutatakse. Eestis on sellist tormi vähe, aga ma käisin just Maltal: tuled tsitadelli müüri pealt alla, tõstad trepil jalga ja tuul viib sul jala alt ära. Kui sa oled sellise tormi, välise või emotsionaalse stiihia võimuses, mis tõesti võibki sind sealt müürilt alla visata, on see hirmutav.

Kui inimene on harjunud lugema teoseid, mis ei anna väikestki elamust, siis elab ta alkoholivaba kirjanduse peal. Kui ta saab siis järsku sihukese šoti viski või piirituselaksu kätte, kus ei ole 40, vaid on 60 volti, hakkabki ta õhku ahmima ja ära surema. See on sama efekt. Ja see on kvaliteedimärk.“

Pärnu Postimees 6. aprill 2019

*
*
*

ma

armastan

võin

selgitada

kui sa

oled

kogu

aeg

tööl

kaine

väsinud

siis

see

ei ole

armastus

see on

mingi pask

lõpeta

see pask

ära

tõsiselt

minu isa

tappis

ennast ära

nii

armas

tegelikult

*