ALEKSANDER III. IMPEERIUMI VENESTAJA

Aleksander III (1845-1894) erines troonil märkimisväärselt nii oma liberaalist isast Aleksander II-st kui nõrgast ja otsustusvõimetust pojast Nikolai II-st. Vanema venna ootamatu surma järel troonipärijaks tõusnud Aleksander oli „hea isake tsaari” arhetüüp – suurt kasvu ja veidi aeglaste liigutustega, rohmaka, et mitte öelda jämeda suhtlusviisiga, kuid raudse tahte ja selge poliitilise platvormiga. Aleksander oli veendunud isevalitseja, kes põlastas mõtet parlamentaarsest monarhiast. Teda kannustas visioon Vene impeeriumist kui rahvuslikust deržaavast. Sellest lähtuvalt asus ta jõuliselt venestama impeeriumis elavaid väikerahvaid ning vene õigeusu juurutamiseks maha suruma luterlust ja katoliiklust. Erilise hoo said sisse juutide vastased programmid. Oma valitsemisajal vältis ise sõjas osalenud Aleksander suuremaid välispoliitilisi konflikte, samas moderniseerides ja tugevdades armeed ning laiendades Vene impeeriumi mõju ja piire järjekindlalt. Seda aktiivsem oli ta aga oma isa liberaalsete sammude tühistamisel ja valitsemisviisi reformimisel nii, et riigi institutsioonid oleks allutatud tsaarile isiklikult. Paljuski on just Aleksander III aegne nägemus impeeriumist eeskujuks ka praegusele Venemaale, ka antud raamatu autor suhtub oma uurimisobjekti varjamatu poolehoiuga. 

Kui põnev võib olla ajalugu!