Alam-Pedja lood

Loodus Alam-Pedjal saab õnnelikult käia oma rada. Madalad metsad, lõputuna näivad kasevõserikud, soolagedad, laiad luhad, mida jõed kevaditi üle ujutavad. Ja inimesed, kes sellistes oludes hakkama on saanud: metsavahid, mesinikud, kalurid, metsavennad ...

"Kui hommikul ärgates näed haugi voodi alt välja ujumas, siis on ta suurveega uksest sisse ujunud," ütleb Eeri teoreem ja Hillari paradoks lisab: "Kui hauduva kotka pesapuu maha saagida, siis selles metsakvartalis kotkast enam ei nähta."

Raamat sisaldab tosina 20. sajandil Alam-Pedja kaitsealal elanud inimese jutustusi. Tekstid on koostatud aastastel 2001–2015 tehtud intervjuude põhjal.

Romet Vaino soovitab: "Kes on käinud Viru rabas? Kakerdaja rabas? Aga Alam-Pedja looduskaitsealal? Palju turundatud rabaradade kõrval jääb Alam-Pedja ühele keskmisele eestlasele üsna võõraks paigaks. Tegemist kodumaa ühe hõredaimalt asustatud piirkonnaga, kus sarnaselt Soomaale ületatakse kevadisel ajal üle luhad ja kus väljaspool teid ja radu on liikumine paras väljakutse. Seetõttu on Alam-Pedja justkui metsaasukate viimane peidupaik. Ometigi on eelneval aastasajal ja varemgi elanud seal hingelisi, kes olid õppinud sealse looduskeskkonnaga koos elama. Juhani Püttsepp on mälestuslugude-intervjuude toel pannud kokku raamatu, mis avab mõnusalt vabas ja humoorikas vormis nii nende inimeste katsumusi metsikus looduses elamisel, aga ka seal elavate loomade-lindude-kalade eluolu. Ehk viib see raamat nii mõnegi lugeja lõpuks ka päriselt Alam-Pedjale - jalgsi või kanuuga."