AKTSIAD PIKAAJALISE INVESTEERINGUNA

Tegemist on selle raamatu viienda väljaandega, kus autor käsitleb keskselt ja esiplaanil viimase aastakümne sündmusi. Olid ju aastad 2008–2009 tunnistajaks sügavaimale majanduskriisile ja börsikrahhile alates 1930-ndate Suurest depressioonist. USA aktsiaturgude tõus 2013. aastaks uutele rekordtasemetele ainult kinnitab selle raamatu kandvat ideed: et aktsiad ongi parim pikaajaline investeering neile, kes õpivad lühiajalist volatiilsust taluma. 

1. peatükk annab eelvaate autori aktsia- ja võlakirjateemalise uurimuse peamistele järeldustele ning vaatleb, kuidas investorid, rahahaldurid ja akadeemikud on viimase aastasaja jooksul aktsiatesse suhtunud. 

2. peatükk kirjeldab finantskriisi, veeretades süü neile, kes peavadki süüdi olema: hiigelsuurte investeerimispankade tegevjuhid, turgude reguleerijad ja USA kongress. Autor kirjeldab saatuslike valesammude jada, mis ajendasid maailma suurimat reitinguagentuuri Standard & Poor’s oma ihaldatud AAA-reitingut rämpslaenudele andma, jaburalt need USA riigivõlakirjadega üheväärselt turvaliseks kuulutades. 

3. peatükk analüüsib finantskriisi erakordset mõju finantsturgudele: pankade laenatava kapitali kulukuse määra mõõtva „LIBORi hinnavahemiku” pretsendenditu tõus, aktsiahindade kollaps, mis kustutas kaks kolmandikku nende väärtusest, ja USA riigivõlakirjade tootluse langemine esimest korda 1930-ndate tumedatest päevadest saadik nullini ja isegi alla selle. 

4. peatükk käsitleb pikemaajalisi küsimusi, mis puudutavad meie majanduslikku heaolu. Majanduslanguses kasvas USA riigieelarve defitsiit 1,3 triljoni dollarini, mis oli kõrgeim tase SKT kohta alates II maailmasõjast. Tootlikkuse kasvu aeglustumine tekitas hirmu, et elatustaseme tõus aeglustub märgatavalt või koguni peatub. See tõstatab küsimuse, kas meie lapsed on esimene põlvkond, kelle elatustase langeb nende vanemate omast madalamale. Kuigi finantskriis ja selle tagajärjed on käesolevas väljaandes kesksel kohal, on autor teinud ka muid märkimisväärseid muudatusi. Mitte ainult kõik tabelid ja graafikud pole 2012. aastani värskendatud, vaid laiendatud on ka aktsiate hinnastamise peatükki, et analüüsida selliseid tähelepanuväärseid uusi prognoosimudeleid nagu CAPE suhtarv ja ka kasumimarginaalide tähtsust tulevase aktsiatulu määratlejana. 

19. peatükk „Turu volatiilsus” analüüsib 2010. aasta mai „välkkrahhi” ja dokumenteerib, kuidas finantskriisiga seostatav volatiilsus paistab 1930-ndate panganduskriisiga võrreldes. 

20. peatükk näitab taas kord, et hiljutise karuturu kõige hullema osa vältimiseks oleks piisanud sellise lihtsa tehnilise reegli järgimisest nagu 200-päevane libisev keskmine. 

Veel käsitleb see väljaanne küsimust, kas üldtuntud kalendaarsed anomaaliad nagu „jaanuari efekt”, „väikeaktsia efekt” ja „septembri efekt” on jäänud kehtima selle kahe kümnendi jooksul, mis esmatrüki ilmumisest möödunud on. Samuti kirjeldab Siegel esimest korda sellist mõistet nagu „likviidsusinvesteering” ning selgitab, kuidas see võib asendada „suuruse” ja „väärtuse” mõjutegureid, mida analüütikud peavad individuaalsete aktsiate tootluse tähtsateks määratlejateks.

Raamatu väljaandmist on toetanud LHV ja Nasdaq.