Näita mobiiliversiooni

Liigu sisu juurde Liigu peamenüü juurde

Avaleht / Raamatud / Ajalugu ja poliitika / Poliitika / ADRA JA KOLMHARGI LIIT. KUIDAS NAD UKRAINA LEIUTASID

-15%

Raamat

ADRA JA KOLMHARGI LIIT. KUIDAS NAD UKRAINA LEIUTASID

Autor: OLES BUZINA, ANDRES RAID

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (1)

19.72 16.76 €

Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 23.05

Sisukirjeldus

Käesolevas raamatus on ülevaade ühest vägagi dramaatilisest etapist Ukraina praeguse riigi kujunemisel, vaatluse all on põhiliselt periood 1900 kuni 1925. Materjal on sügavalt ja põhjalikult dokumenteeritud ning illustreeritud piltide ja tsitaatidega. Autorile, Oles Buzinale, on ette heidetud irooniat ja ajalooliste müütide lõhkumist, kuid ka tema oponendid on nõus sellega, et talle akadeemilises mõttes ja argumenteeritud kõneviisi kasutades vastu vaielda ei ole praktiliselt võimalik.
Meie lugejatele laiemalt ja isegi akadeemilise hariduse omandanud inimestele on selle piirkonna ajalugu üldiselt tundmatu. Kõikvõimalikud propagandistid erinevatest poliitilistest liikumistest on selle maa ajaloost arusaamise muutnud hoopis keeruliseks, selles mõttes on Oles Buzina sügavast humanismist kantud teos otsekui abikäsi huvilisele oma ajaloolise maailmapildi kujundamisel. Autor ei anna eelistust ühelegi poliitilisele hoovusele, tõstes hoopis esiplaanile tavainimese kui sellise ning tema saatuse sõltuvuse kõikvõimalike võimuhullude hetketujudest ja lihtsalt inimlikust ahnusest. Me räägime ju tervetest tapetud põlvkondadest...

Andres Raid

Lisainfo
ISBN 9789949818235
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 496 lk
Mõõt 200x130x30 (mm)
Lisamise aeg: 13.06.2017

19.72 16.76 €

Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 23.05

Kategooria TOP

Lisaks ostetakse

Arvustused (1)

Buzõna kirjatöö on sisu poolest Johannes Remy raamatu "Ukraina ajalugu" peegelpilt. Kuigi Raid tutvustab Buzõnad kui tõeotsijat, kes oma kirjatööde tõttu 2015. aastal mõrvati, saab raamatut lugedes suhteliselt ruttu aru, et Buzõna esitab oma maailmavaadet ajaloolise tõena. Oma raamatut alustab ta „avastusega“, et rahvuslus on sotsiaalne konstruktsioon. Enne kui ta asub ukraina rahvusluse dekonstrueerimise juurde, annab ta kiire ülevaate, kuidas on üritatud kokku sulatada itaallasi. Nii sotsiaalteadlastele kui ka ajaloolastele ei ole see avastus just suur üllatus, kuna viimastel kümnenditel on nendes distsipliinides see arusaam ajalooprotsesside analüüsimisel peamine lähtekoht. Seejuures on huvitav täheldada, et Buzõna meelest on kunstlikult konstrueeritud itaallaste ja ukrainlaste identiteet, kuid venelased on alati olemas olnud ajalooline nähtus. Buzõna tööd iseloomustab valikuline ajaloofaktide esitamine, et veenda lugejat oma maailmapildi õigsuses. Näiteks toob ta välja fakti, et Esimese maailmasõja ajal represseeris ja tappis Austria-Ungari impeerium massiliselt venemeelseid ukrainlasi Galiitsias, kuid ei maini poole sõnagagi, et Vene impeerium surus alla ukraina keele kasutamise avalikus ruumis ja likvideeris ukrainakeelse hariduse, kui oli vallutanud Galiitsia austerlastelt, või samalaadsest poliitikast Vene impeeriumi territooriumil. Selle asemel demonstreerib Buzõna, et Romanovite impeerium oli ukrainlasi soosiv riik, kuna ukraina rahvuslastel lubati püstitada Ševtšenko kuju tema sajandaks sünniaastapäevaks (lk 100). See fakt on Buzõna arvates piisav tõestus, et ukraina kultuuri ei surutud Vene impeeriumis alla. Selline ühekülgne käsitlus ei ärata usaldust autori teistegi faktide vastu. Tundub, et Buzõna on oma tööd kirjutades valinud välja just sobilikud lõigud tema seisukohta toetavatest allikatest, ilma et oleks neid allikaid kontekstualiseerinud või allikatest välja rebitud lausekatkeid lahti mõtestanud. Ajalooallikate jõuline väänamine tekitab tunde, et tekstis esitatud tsitaadid ei pruugi pärineda üldse nendelt isikutelt, kellele ta need on omistanud. Kuna puuduvad korrapärased viited, ei saa ka Buzõna kirjutatut kontrollida. Buzõna ideaal on Romanovite impeerium: siis oli kõik kontrolli all ning inimesed elasid oma elu normaalselt. Ta nendib, et oli üksikuid veidrikke, nt Ševtšenko, kes oli pigem keskpärane kirjanik, kuid nood ei seganud lihtinimesi ja toimetasid oma kummalises maailmas omaette. Kui vabamüürlased tekitasid Petrogradis kunstliku näljahäda, oli tsaar sunnitud troonist loobuma ning sellega avati värav kõigile XX sajandi hädadele, sealhulgas holokaustile (lk 139–149). Seetõttu ei hinda Buzõna ka kuigi kõrgelt bolševikke, kuna nemad tapsid püha tsaari. Siiski on tema hoiak bolševike ja Lenini suhtes veidi leebem kui ukraina rahvuslaste osas. Ukrainlasi pole olemas Raamatu teises pooles aga selgub, mis on Buzõna silmis bolševike suurim patt. Nimelt 1920ndate ukrainastamise poliitika, mis tekitaski tema arvates väike­venelastes valearusaama, et nad on ukrainlased. Kuni 1920ndateni ei olnud ukrainlus jõudnud massideni ning tavaline väikevene talupoeg ei teadnud ukrainlastest midagi. Nõukogudeaegne kohustuslik kooliharidus kultiveeris 1920ndatel ukrainlaste identiteeti ning pani need inimesed seda perverssust uskuma. Buzõna ütleb oma kirjatükis mitmel pool välja, et Ukraina riik on ebaloomulik nähtus ning ukrainlasi pole olemas ega saagi olemas olla. Selle eesmärgiga on ta ka oma töö kirjutanud. Üks huvitav aspekt on tema kasutatud narratiivimustrid. Kuigi ta on kriitiline bolševike ja nõukogude võimu suhtes, kasutab ta oma seisukoha esitamiseks nõukogude ideoloogiliste ajalookirjutiste narratiivimustreid. Neid mustreid iseloomustavad järgmised elemendid: ukrainlaste iseseisvus oli võimalik ainult siis, kui seda toetasid intervendid; interventsiooni taga on moraalselt alla käinud Lääs, mis lõhub sidet vene rahva vahel; ukraina rahvuslik eliit oli dekadentlik ja kasuahne, levitas rahvusluse ideoloogiat üksnes oma isikliku majandusliku heaolu nimel; ukrainlus oli surnud projekt, kuna rahvas sellest aru ei saanud ning pole seda kunagi tahtnud. Buzõna on lähtunud nendest narratiivimustritest ning esitanud otsitud fakte, et neid jutupunkte tõestada. See aga ei ole uurimistöö või tõeotsimine, nagu Buzõna on ennast oma kodulehel ja ka Raid raamatututvustuses esitlenud, vaid ideoloogiline propaganda. Buzõna stiil on väga emotsionaalne ning kohane pigem blogijale kui raamatu autorile. Ta kasutab väga aktiivselt nõukogude propagandale iseloomulikku must-valget kategoriseerimist. Head tegelased narratiivis on tõelised pühakud ja geniaalsed intellektuaalid, pahad on dekadentsi ülim tipp. Nii ülistab Buzõna tsaar Nikolai II ja Ukraina futuristi Mihhail Semenkot, kes vastandus oma kirjutöödes Ševtšenko-vaimustusele. Ukraina rahvuslased on Buzõna arvates aga kõik väga hädised tegelased, kellel on mingi kole patt hingel. Tarass Ševtšenko on joodik, ihnuskoi ja õgard (lk 107), Lesja Ukrainka on vägisi ukrainlaseks kasvatatud kehva tervisega lesbi (lk 66–88), Ivan Franko rassist ja homoseksuaal (lk 90–94), ukrainofiilist Habsburgide prints Wilhelm (Vassõl Võšõvanõi) transvestiit, homoseksuaal ja finantsspekulant (lk 459–482), Nikolai Mihnovski oli kuri inimene ja enesetapja (lk 3, 34-45) jne. Buzõna portreteerib kõiki ukraina rahvusliku liikumise juhte halenaljakate äbarikena, mistõttu saab järeldada ainult üht: ukraina rahvust polnud 1917. aastal olemas ning see on tänaselgi päeval üksnes soovunelm (lk 139). Ukraina ja ukrainlased on kujunenud ajaloo keerdkäikudes nendeks, kes nad tänapäeval on. Johannes Remy on andnud „Ukraina ajaloos“, ülevaatlikus ja analüütilises teoses, korraliku sisse­vaate kujunemisprotsessi, respekteerides Ukrainat ja ukrainlasi, kuid andes mõtteainet lugejale ka Ukraina rahvuslike müütide osas. Seetõttu soovitan ajaloo- ja Ukraina-huvilistel selle ligemale 300-leheküljelise raamatu läbi lugeda. Oless Buzõna oli seadnud eesmärgiks lõhkuda rahvuslikud müüdid, kuid kirjutas kokku emotsionaalselt laetud propagandistliku teose, kus võitleb oma deemonitega – tänapäeva Ukraina rahvusliku eliidiga. Ebameeldiva keele­kasutuse ja subjektiivse faktiesituse tõttu on see raamat eemaletõukav. Ma ütlen harva, et raamatu lugemine on raisatud aeg, mida kunagi tagasi ei saa, kuid kahjuks Buzõna peaaegu 500-leheküljeline kirjutis on just selline teos. Väljavõte Sirbi artiklist Kuidas mõista Ukraina ajalugu?

Lisas : Heiko Pääbo | 30.10.2018

* * * * * * * * * *
Suhtlusvõrkude arvustused

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.