Ükski pere pole saar. ATH, lapsevanemad ja süütunne

„Üksi pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.

Aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) kohta on levinud väga palju eel- ja eksiarvamusi ning tihti saavad ATH lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist.

Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.

Ehkki kõik ümberringi annavad head nõu, pakuvad vähesed abi.

“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.

See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.

See liigutav ja kaasakiskuv lugu aitab kõrvalseisjail paremini mõista, mis toimub erivajadustega lastega peredes, kasvatada nende suhtes empaatiavõimet ning ärgitab arvustamise asemel abikätt pakkuma.

Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.