Ühe laulu lugu

Kas kõrd ka kerkokella lüvväs

Ei löö vist enamb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –
Oh kerkokell, oh kerkokell!

Gustav Suits

Meie väikese rahva ajaloos on seiku, mida lihtsalt ei tohi unustada. Need on nii võikad ja ülekohtused. On loomulik, et elavad võlgnevad surnutele vähemalt mälestuse jäädvustamise. 01. juunil 1946.a. hukati Viljandimaa Imavere vallas Kopliotsa talus, oma kodu juures, taluperemees Mihkel Pahk koos abikaasa Salmega ja nende pojad Aksel ja Endel. Tragöödia sai alguse isamaalistest lauludest, mida 8 noort meest, Sinimägede lahingute veterani,laulsid Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril 1946 Tartus. Julgeoleku töötaja tuli mehi selle eest arreteerima. Aksel lasi kõigi kamraadide kaitseks julgeolekumehe maha. Sellest ajast peale pidi Aksel ennast varjama. Siit saigi alguse ühe laulu traagiline lugu.

Võimatu on täpselt taastada asjade käiku. Mitmed tunnistajad on igavikus. Keegi tänastest elavatest sündmuste juures ei olnud. Dokumentidest on vaid ühe tunnistaja seletuskiri Järva maakohtule ja operatsiooni läbiviinud julgeolekutöötaja detailne ettekanne oma ülemusele, mis läheb paljuski lahku külarahva ning omaste ütlustest. Muidugi hea hulk jutustusi Pahkide tütrelt Lisettelt oma pojale. Poeg tegi oma parima, et tõde päevavalgele tuleks ja vanaisa – vanaema ning onud ausalt pühitsetud mulda puhkama saaksid.

Antud jutustuste kirjanduslik pool püüab võimalikult reaalselt kujutada toonaseid sündmusi, abiks mitmete inimeste jutustused. Varjatuse katet aitab paotada kirjamehe fantaasia, kuid seda selleks, et lugu loetav oleks. Karta on, et nii mõnigi põnev seik jääb välja, kuid põhiasjad saavad kirja. Ajaloolised raamid on paigas.

Kirja pannud Aare Tamm