Öölaulik

Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland.

Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse.

15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks.

Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga.

Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

Autori kiri raamatupoodidele ja lugejatele

Olen alati teadnud, et kirjutan kord Ölandist, ja kui mõte Hanna Dunckeri seeriast mulle pähe turgatas, tundsin, et õige aeg on käes.

Ma kasvasin üles mandril Kalmari linna lähedal, aga mu vanematel oli saare idakaldal maamaja. Öland on kriminaalloole igati sobiv sündmuspaik, sest see on inimtühi ja karge loodusega koht. Meri on alati lähedal, aga samuti minevik, ning saar on muistiseid täis. Suurt osa saarest katab alvar, loopealne, mis on nii kivine, et seda maad ei ole võimalik harida. Kuid saarel on siiski ka põllud, suur salumets ja palju tillukesi mõne majaga külasid.

Esimesed kaksteist õnnelikku eluaastat veetis Hanna Duncker Ölandi idakaldal Gårdby külas. Siis suri äkki Hanna ema ja isa käis alla. Hanna koolilõpunädalal vahistati isa süüdistatuna mõrvas. Hanna pages Stockholmi ja temast sai politseinik. „Öölaulik“ algab hetkest, kui Hanna on just Ölandile tagasi kolinud, sedapuhku Kleva külla, ja alustab tööd uurijana Kalmari politseis. Tagasi pöördub ta arusaama tõttu, et kuulub Ölandile, kuid naasmist õhutas ka tunne, et elus edasi minekuks peab ta juhtunul sarvist haarama.

Hanna Dunckeri seeriaga tahaksin muu hulgas kirjeldada seda, mis juhtub, kui keegi lähiringkonnast on sooritanud kuriteo. Kui olin viieteistkümneaastane, võeti taksojuht Dusanka Petréni tapmise eest kinni kolm noormeest. Sellest rääkisid Kalmaris peaaegu kõik, sest poisid olid pärit just sealt. Tapjad oli värvanud naise endine abikaasa.

Ent mina mäletan kõige rohkem vaikust. Meie peres sellest ei räägitud. Noormees, kes kaasaaitamises süüdi mõisteti ja keda ajakirjanduses nimetati ajuks, oli mu õe poiss-sõber. Me käisime nende perekonnaga läbi. Üks poistest töötas minuga samas kohvikus.

Algusest peale on see mu põnevuslugude kirjutamist suunanud: mis paneb inimese tapma? Kuidas mõjub see ümberkaudsetele, nii ohvri kui ka kurjategija omadele? Alles nüüd söandan viimati nimetatule tõeliselt lähenema hakata – jutustades loo Hanna Dunckerist ja tema isast.

Loodan, et teid paelub Hanna Duncker ning köidavad tema eneseotsingud (kuhu ma kuulun?) ja vastused, mis puudutavad tapmist, milles ta isa süüdi mõisteti. Muidugi loodan ka seda, et hakkate Ölandi armastama samavõrra kui mina.

Soojade tervitustega

Johanna Mo