Ära kunagi valeta

Kõik algas hoovimüügist. Ivy oli kaheksa kuud ja üks nädal rase, kui ta nõudis, et tema ja abikaasa David saaksid lahti kolist, mille nad olid saanud päranduseks koos vana viktoriaanlikus stiilis kolm aastat tagasi ostetud majaga. Nimetage seda pesapunumiseks või närvitsemiseks – Ivy lihtsalt soovis, et see kõik oleks läinud: vanad lambipesad, kastid 1960. aastatest pärit National Geographicu ajakirjadega, neli musta villast sinelit.

Ei Ivy ega David tundnud seda naist alguses ära. Selgus aga, et klient, kes päris laimirohelisest klaasist luigekujulise vaagna kohta – naine, kes nägi umbes sama rase välja kui Ivy −, polnud keegi muu kui Davidi ja Ivy kunagine keskkooliaegne klassikaaslane Melinda, kes oli enda sõnutsi lapsepõlves sageli mänginud selles vanas majas. Ilmselgelt olid David ja Ivy maja kallal vaeva näinud ja Melinda palus luba seal veidi ringi vaadata. David viis Melinda majja. Ja naine ei väljunud sealt enam kunagi.

Nüüd on David politsei kahtlusalune ja Ivy leiab end sukeldumas kaugesse minevikku, et mehe nime puhtaks pesta. Ent ta leiab tasapisi, et Davidi minevik pole just selline, nagu Ivy seda mäletab, ja peagi avastab ta pettuse, reetmise ja valede sasipuntra, milles on nii neid valesid, mida räägime inimestele, keda armastame, kui ka neid, mida räägime iseendale...

Halastamatult tempokas ja häirivalt õõvastav „Ära kunagi valeta” on haarav põnevik sellest, kui hästi me tunneme inimesi, keda armastame, ja kui kaugele oleme valmis minema, et kaitsta oma minevikusaladusi.