KIRJAD SIBERIST

Raamatus kirjeldatakse ühe eesti pere käekäiku Eestimaa murrangulistes oludes aastatel 1939–1958. Noor pere rajas oma elu arvestades meie Eesti riigi kestma jäämist. Tulid Teine maailmasõda ja võõrvõimude okupatsioonid, mis tingisid inimeste elukäigu muutumise vastavalt võõrvõimude nõuetele. Eestit okupeeriv riik korraldas mobilisatsiooni ja Eesti noored mehed pidid minema võõrarmeesse. Vastaspoolel sõdinud riik vallutas meie maa ja mobiliseeris omakorda sõjaväkke need Eesti mehed, kes olid saanud armeeteenistusealiseks. Nii panid võõrvõimud meie mehed rindel võitlema üksteise vastu, kujunes vennatapusõda. Kui sõda lõppes, hakkas võitnud riik oma seaduste järgi kohut mõistma ja vastaspoolel sõdinud mehed pandi vangi ning nende pered – naised, lapsed, emad, isad – küüditati Siberisse.
Osa tekstist põhineb autori pere Siberist koju saadetud kirjadel ajavahemikust 1949–1957. Kirjad on toodud ära ehedalt (ilma muutusteta kirjapildis). Need on originaalkirjad, mille autori pereliikmed kirjutasid kodumaale jäänud sugulastele. Autori isa vangistati ja ema kahe alaealise tütrega küüditati Siberisse 25. märtsil 1949 ning varandus võeti ära. Autori tädipoeg leidis kirjad peale oma ema surma 2010. aastal. Kirjade faktirohke materjal tolle aja olustiku kohta oli nii huvipakkuv, et sündis idee autentsete faktide põhjal kirjutada raamat ühe perekonna saatusest.