Bridget Jones: poisi järele hull

Mida teha, kui sõbranna kuuekümnenda ja armukese kolmekümnenda sünnipäeva pidu juhtuvad samale päevale? Kumb on parem, kas surra Botoxi kätte või üksindusest, et oled nii kortsus? Kas netikohtingul sobib end nooremaks valetada? Kas emal on ebaeetiline lasta endale föönisoeng teha, kui lapsel on täid peas? Kas on normaalne jätta lugemisprillid edevusest ette panemata, kui endast palju noorema armukese peast täisid otsid? Kas dalai-laama säutsub omal käel või käib assistent tema eest Twitteris? Kas on normaalne, et mida rohkem säutse, seda vähem jälgijaid? Kas tehnoloogia on tänapäeval viies loodusjõud? Või on viies loodusjõud hoopis puit? Kui määrida täidlusefektiga huulegeeli kätele, kas sõrmed muutuvad siis täidlaseks? Kas tänapäeval pärast kaht kohtingut ja kuut nädalat sõnumineerimist kellegagi voodisse minna teeb sama välja, mis Jane Austini päevil pärast kaht kohtingut ja kuut kuud kirjavahetust abielluda?

Mitmesuguste kaasaegsete probleemidega kimpus, pistab Bridget Jones rinda leina, üksikemaduse, säutsumise, sõnumineerimise ja tehnoloogiasaavutustega ning taasavastab oma seksuaalsust, ja seda kõike – hoiatus, kohe tuleb halva kõlaga vanamoodne väljend! – keskeas. Neliteist aastat väldanud vaikuse järel võidukalt lagedale ilmunud „Bridget Jones: poisi järele hull“ on ajakohane, liigutav, õrn, lummav, teravmeelne, elutark ja hirmus naljakas raamat.

Helen Fielding kirjutas romaanid „Bridget Jonesi päevik“ ja „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ning osales samanimeliste filmide stsenaariumi kirjutamisel. „Bridget Jones: poisi järele hull“ on Fieldingi viies romaan. Autoril on kaks last ja ta elab Londonis, vahetevahel ka Los Angeleses .